Väetis. Siderata. Taimed. Külvamine, Istutamine, Kasvatamine, Kasutamine. Riigis. Foto

Sisukord:

Väetis. Siderata. Taimed. Külvamine, Istutamine, Kasvatamine, Kasutamine. Riigis. Foto
Väetis. Siderata. Taimed. Külvamine, Istutamine, Kasvatamine, Kasutamine. Riigis. Foto

Video: Väetis. Siderata. Taimed. Külvamine, Istutamine, Kasvatamine, Kasutamine. Riigis. Foto

Video: Väetis. Siderata. Taimed. Külvamine, Istutamine, Kasvatamine, Kasutamine. Riigis. Foto
Video: Millist rohelist sõnnikut kuumal suvel istutada? 2024, Märts
Anonim

Kes aednikest pole selle nähtusega tuttav: kui mitu aastat järjest kasvatatakse kohapeal sama saaki, eriti ilma väetamiseta näiteks kartulit, siis saak aastate jooksul väheneb. Kuid mitte ainult. Pinnase struktuur hävitatakse järk-järgult ja selle viljakus väheneb. Monokultuur suurendab ka kahjurite paljunemist ja haiguste levikut.

Monokultuuri kahjulikke mõjusid saab vähendada haljasväetisena nimetatud taimede perioodilise kasvatamise kaudu.

Luzern (Medicago)
Luzern (Medicago)

© Deadstar

Kõige sagedamini kasvatatakse sideraatidena üheaastaseid ja mitmeaastaseid kaunvilju. Mulda künnatud kaunviljade kõrge valgusisaldusega taimemass rikastab põllukihti orgaanilise aine ja lämmastikuga. On teada, et väetava toime poolest on see peaaegu võrdne värske sõnniku sissetoomisega. Isegi kõrbe- ja juurjäägid rikastavad mulda orgaanilise aine ja lämmastikuga.

Kaunviljade taimemassis olevat suurt lämmastikusisaldust seletatakse lämmastikku siduvate bakterite paljunemisega nende juurtele, mis moodustavad tursed - sõlmed. Õhulämmastikku omastades muudavad bakterid selle taimedele kättesaadavaks. Kaunvilju nimetatakse taimvalgu tehasteks, kuna need pakuvad põllumajandusloomadele väärtuslikku kõrge valgusisaldusega sööta.

Mullasse sattumine ja järk-järguline lagunemine lähevad haljasväetise taimemassis sisalduvad toitained järgnevatele põllukultuuridele ligipääsetavasse olekusse ning orgaaniline aine aitab kaasa mulla struktuuri taastamisele.

Sideraatidena saate kasutada lisaks kaunviljadele ka näiteks suhkrutaimi - faceliat, tatart, päevalille. Meetaimede efektiivsus haljasväetisena on aga madalam, kuid need toimivad lisaks orgaanilise aine kuhjumisele mullas ka mesilaste toidubaasina.

Ristik
Ristik

© Dezidor

Olenevalt mulla ammendumise astmest võib haljasväetis kogu suve või mis tahes ajavahemiku jooksul ala hõivata.

Kui aed on pikka aega olnud monokultuuris, siis on parem vabastada see kogu aasta köögiviljataimedest ja külvata sügisel või varakevadel üheaastased kaunviljad. Lõunas külvatakse sügisel talvitavaid herneid (pelushka) ja talviseid, varakevadel külvatakse kevadisi herneid, kevadiseid pohli ja auastmeid. Varakevadel keskmisesse sõidurada külvatakse kevadherned, kevadvitsad, söödabad, lupiin ja seradella. Niipea kui oad hakkavad ilmnema, rullitakse roheline mass kokku ja kündatakse mulda vähemalt 12-15 cm sügavuseni. Pärast seda tasandatakse proovitükk ja hoitakse umbrohuvabas ja lahtises olekus sügiseni. Niiskes keskkonnas laguneb taimemass kiiremini, seetõttu tuleks mulda põua korral niisutada.

Kõigis tsoonides võib köögiviljahernest kevadel külvata haljasväetisena. Pärast ubade koristamist küpsusküpsuses valtsitakse ja künnatakse lehemass.

Sideratat kasvatatakse ka vahekultuurides, asetades need kahe köögiviljakultuuri vahele. Talvised herned või talvised külvatakse sügisel pärast köögiviljade koristamist. Kevadel, pärast õitsemist, rullitakse mass üles ja künnatakse ning ala tasandatakse ja hõivatakse varakult valmiva köögiviljakultuuriga. Vahepealseid haljasväetisi saab pärast varajase köögivilja koristamist kasvatada teises kultuuris, mis võimaldab intensiivsemat maakasutust.

Aiakruntidele külvatakse haljasväetisi pideva reameetodiga, mille reavahe on 15 cm ja tsoonis võetakse vastu külvimäär.

Tatar ja lupiin
Tatar ja lupiin

© Sten Porse

Aias pärsib haljasväetis lisaks struktuuri taastamisele ja mullaviljakuse suurendamisele umbrohtu ning kaitseb mulda tuule ja vee erosiooni eest, kuid siin on vajalikud optimaalse niiskuse või niisutamise tingimused. Niiskuse puudumine halvendab puude kasvu ja arengu tingimusi, vähendab viljade saaki.

Nooresse aeda külvatakse üheaastaseid kaunvilju - taliherned, talvised, kevadised herned, rantšo, lupiin, laiad oad, seradellad, ubade moodustumise ajal rohelise massi rullimine ja kündmine. Vanas on mitmeaastased kõrrelised: lutsern, punane ristik, safiir, magus ristik. Aias olevat lutserni hoitakse järjest 3 - 5 aastat, ristikut - 2-3 aastat, safiini ja magusat ristikut - 2 aastat. Mitmeaastased heintaimed niidetakse õitsemise alguses söödaks ja viiakse kohe välja.

Aias olevad sideratad külvatakse ribadena reavahedena pideva reameetodil (reavahega 15 cm), külvimäär võetakse vastu tsoonis. Pagasiruumid jäetakse vabaks, rohides ja vabastades need. Reavahet ei töödelda. Heintaimed küntud sügisel viimasel hooldusaastal.

Pärast aias siderate kündmist jäetakse muld 2-3 aastaks musta auru alla või kasutatakse köögiviljakultuuride jaoks ja seejärel korratakse sideratsiooni.

Kaunviljad on niiskustingimuste suhtes nõudlikud. Seetõttu tuleb neid kasvatada hea loodusliku niiskuse või niisutusega. Kas ma pean rohelise sõnniku alla määrama mineraalväetisi? Jah, teete. Parandades kaunviljade kasvu ja arengut, suurendavad need rohelise massi saagikust. Künni all kasutatakse täielikku mineraalväetist - 0,6 kg lämmastikku ja kaaliumi ning 0,9 kg fosforit 100 m 2 kohta.

Kikerhernes (kikerhernes)
Kikerhernes (kikerhernes)

© H. Zell

Külv on pidev reavahe 15 cm, väikestel aladel seemned lihtsalt laiali. Üheaastaste liblikõieliste kultuuride seemned on mulda kinnitatud 5-6 cm, mitmeaastased - 3-4 cm. Külvijärgne rullimine on kohustuslik, eriti mitmeaastaste rohttaimede külvamisel.

Roheline sõnnik tavaliselt hooldust ei vaja, kuid kastmisega kasvab see paremini.

Autor:

Soovitatav: